Robert Burnsi luuletusi

See kevad me õuele noormehe tõi,
kes ära mu kosinuks ruttu.
Kuid kostsin, et nähagi mehi ei või,
ja sindrinahk uskus mu juttu, mu juttu,
ja sindrinahk uskus mu juttu!

Ta ohkas, et naudib mu silmade tuld,
et sureb, kuid ära ei lähe.
Ma naersin, et olgu siis kerge tal muld.
Mu jumal, vist luiskasin vähe, jah vähe,
mu jumal, vist luiskasin vähe!

Ta ütles, et omab ka viljakaid maid,
head talu ja pungil täis aita.
Ma vastuseks ust talle näitasin vaid,
ent mõtlesin, kaup pole laita, jah laita,
ent mõtlesin, kaup pole laita.

Sa pühade vägi! Läks mööda pool kuud
ning külge mu nõole nüüd lõi ta.
Kas tõesti ei leidnud ta kedagi muud?
Ei teagi ma näotumat nõida, jah, nõida,
ei teagi ma näotumat nõida!

Veel tusaselt istusin päeva või kaks,
siis laadale lippan ja vaatan -
taas ligi patseerib too reeturist saks!
Näo tegin, et tuleb sealt saatan, jah saatan,
näo tegin, et tuleb sealt saatan!

Ent ometi temale libises pilk,
et uhkeks ei arvataks liiga.
Poiss kepsutas, otsekui pähe lööks kilk,
ja tõotas, et olen ta piiga, ta piiga,
ja tõotas, et olen ta piiga!

Nõo järele pärisin ilmsüütul moel:
kas ikka ta kõrvad on lukus?
Kas endiselt komberdab karkude toel?
Poiss, heldeke, põlvili kukkus, jah, kukkus,
Poiss, heldeke, põlvili kukkus!

Ta ulgus, et olevat kadunud mees,
kui homme me paari ei astu.
Et kuidagiviisi tal hing püsiks sees,
vist tulen ta soovile vastu, jah, vastu,
vist tulen ta soovile vastu!